Skip to content

Jet lagged

 

Oleme lõpuks kohal. Pärast 27-tunnist lennureisi jõudsime Malaisiasse Borneo saarele Kota Kinabalusse. Unerütm oli ja on täielikult sassis ja kuigi võiks arvata, et olime üliõnnelikud saabumise üle, siis kahjuks eksite. Kõik, mis esimeste päevade jooksul võõral maal valesti võis minna, ka läks. Olin enne reisi algust jälginud ilmateadet, mis lubas iga päev alates keskpäevast vihma ning olin end juba ette negatiivselt meelestanud. Kohale jõudes vastas taksojuht küsimusele, kas siin on palju vihma sadanud, eitavalt, kuid nagu tellitult hakkas mõni minut pärast tema vastust äikesetorm ja vihmasadu, mis enne järgmist hommikut ei lõppenud. Sellest ei olnud otseselt midagi, sest kuigi jõudsime kell 12 kohaliku aja järgi kohale (ajavahe Eestiga on +6 tundi) magasime terve pärastlõuna ning käisime vaid õhtul korraks poes süüa ostmas. Olgu veel mainitud, et huvitav oli ka otsus valida ööbimiskohas hostel, mis asus 10 kilomeetrit kesklinnast kaugemal. Kota Kinabalus elab umbes 400 000 inimest, niisiis võrdleksin seda linna rahvastiku arvult Tallinnaga ning meie hostel asus Tallinnat võrdlusena kasutades justkui Pirital… Ei oska kuidagi praegu põhjendada hostelivalikut, äkki reiting 9,5?

Järgmisel hommikul oli plaanis külastada rannikuaäärseid saari. Ärkasime siis kui te magama läksite ehk kell 6.30 ning valmistusime minekuks. Kota Kinabalus on selleks väikes sadam Jesselton Point, kust mootorpaadikestega kenasti sõitu alustatakse. Hakkasime pileteid ostma ning müüja küsis, kas soovime ka snorgeldamiseks varustuse kohe kaasa võtta. Ehmusime mõlemad – olime ujumisriided ning päikesekreemi hostelisse jätnud… Läksime sellegipoolest, ujusime pesuväel kõigi sündsalt kaetud hiinlaste ning kohalike keskel ja üritasime end armutu päikese eest džunglivarju peita, mis õhtu lõpuks küll head tulemust ei andnud – nägu ja õlad punetavad. Malaisias on palav ja tohutult niiske, igasugused ilmateateapid näitavad, et niiskust on igapäevaselt umbes 80%. Kliima on üsna harjumatu ja olles halvasti valmistunud rannareisiks läksime avastama džungliradu ning saime kohe ehmatuse osaliseks, kui kilomeetrise matka järel tundsin midagi oma pead riivamas, vaatasin tagasi ja see oli ämblik, kuigi pildilt ei saa väga aru, siis mu täpne silm hindas tema pikkuseks umbes 8 sentimeetrit.

Otsustasime sellest vahejuhtumist hoolimata oma teed jätkata, sest sellel saarkesel, Pulau Sapi, pidid elama ka Komodo draakoni järgi maailma suuruselt teised reptiilid – water monitor lisardz, kohalikus keeles biawak. Isane isend võib kasvada 1,5-2 meetri pikkuseks ning kaaluda 19-50kg. Olime peaaegu oma tagasihoidlikku matka lõpetamas, kui järsku ma tardusin. Rajast vasakul pool oleva kännukompleksi peal liigutas end aeglaselt mingi loom. Tegemist oli nii suure biawakiga, et mul hakkas tõeline hirm. 30-kraadises kuumuses hakkas mul hetkega külm ning kananahk tõusis ihule. Väga head pilti mul kahjuks näidata ei ole, selle eest hoolitseb ilmselt paremini kõikvõimas Google. Selfiet samuti tegema ei läinud, sest nende hammustus on mürgine ning lõuad teravad.

Kuigi meie esialgne soov oli Borneol vallutada 4095 m kõrgune Kinabalu mäetipp, siis loobusime sellest kalli hinna tõttu, nimelt maksab mäkke ronimine ligi 400 eurot ehk sama palju kui Kota Kinabalusse lendamine. Odavamaid alternatiive otsides otsustasime lõpuks minna hoopis füüsiliselt nõudlikule džunglimatkale Gunung Mulu rahvusparki, milleks järgnevatel päevadel ka valmistume.

Olgu öeldud, et ajavahe annab ikka veel tunda, sest täna pärast raftingut Kiulu jõel (grade I-II ehk mitte midagi nii erilist) panime korraks kell 15 silma kinni ja ärkasime kell 21. Kell on praegu siis 4.34 kohaliku aja järgi ja mul kahjuks enam und ei ole.

4 Comments

  1. Marja Marja

    Nii toree! Mul tuleb nüüd igast küsimusi: Ma just pean meilitsi Borneo kohapealsete reisifirmadega läbirääkimisi trippide suhtes. Lähme aprillis. Kuna ma empsiga, siis seda gunung mulu matka ei võta ette (slippery slope :)) Agaa esmalt plaan minna ka sinna KK lähedale saartele, nii et essad küssid on:
    1. Selle jaoks ei pea ju reisifirmat võtma? VÕi siis vahetult saarte lähedal on korallid suht surnud ja kui mingi firmaga minna siis paadid teevad peatusi ka kaldast veids kaugemalt? Või ikka oli lähemal ka vee-elu näha?
    2. Mis saartele soovitate/ei soovita minna?
    3. Kas peale gunung mulu lähte Borneol veel kuskile? (sandakani kanti)
    Woho! Mõnusat trippimist

    • reisirebane reisirebane

      Hei! Jesselton Pointis pakuvad umbes 10 järjestikust putkat nn island hoppingut, niisiis konkreetselt selleks ei ole eraldi reisifirma vajalik. Enne jäi lisamata see, et me ei viitsinud järjekorras seista ja käisime Borneo Ferry kaudu, kahjuks 2 korda lõppes merel kütus otsa ja ei olnud mõnus õhtupoolikul lainetes loksuda ning abipaati kütusega oodata. Kõige pikemad turistide järjekorrad oli Beach Bum Borneo leti juures ja nii palju kui nägin siis olid neil ka mu meelest kõige uuemad paadid. Muud vahet küll ei hakanud silma. Seega Jesselton Pointist saab kiirelt ja lihtsalt omale transpordi organiseeritud. Olenevalt sellest kui vara hommikul alustad saad nii mitme saare vahel liigelda. Me jõudsime ehk 10 ajal ja soovitati 2 saarel käia, mõlemal aega u 2 tundi. Kell 17 tulevad viimased paadid saartelt tagasi. Käisime Pulau Sapil ja Pulau Manukanil. Mu meelest Manukan oli parem nii snorgeldamise kui ranna poolest, kuigi just Sapi randa peetakse ilusaks. Snorgeldades tuleb igal juhul arvestada, et inimesi su ümber on palju, eriti nädala lõppedes, lisaks niisama ujujad. Asjast rohkem huvitatud aga tegelesid hoopis millegi sukeldumislaadsega, mis ilmselt andis neile parema elamuse.
      Pulau Sapil on lisaks kõigele võimalik siis minna water monitore otsima ja snorgeldamiseks peaks oleks selle väikese kogemuse põhjal kõige parem. Manukan jättis kokkuvõttes parema mulje, kuid seal samuti palju snorgeldajaid. Pualu Mamutikil peatusime korraks paadiga ja kuigi saarel ei käinud, oli seal vähe rahvast ja oli väga ilus. Pulau Gayale, mis on saartest suurim, ei läinud, kaugelt tundus loomulikult ilus. Saare ühes otsas on filipiini võõrtööliste küla, ehitatud nn floating village stiilis. Lonely Planet hoiatab ka varguste eest seal. Kokkuvõttes tegime nagu soovitati ehk käisime Sapil ja Manukanil.
      Borneol lõpetamegi Gunung Muluga, tahtsime alguses ka Kuchingi ja lähedalasuvatesse rahvusparkidesse minna, aga seal maksimaalne vihmasadu praegu, nii et jätame vahele. Sandakani jätame praegu ka vahele.
      Aitäh ja mõnusat reisi teile ka!

  2. Rauno Rauno

    400€? Aasta tagasi sai veel 400rm/grupp. Maksin ühepäevase pääsme eest ca. 130rm.

    • reisirebane reisirebane

      Hei, Rauno! Meil oli plaanis teha kahepäevane matk (2D1N) Via Ferrata kaudu ööbimisega mäel ning reaalselt 4095m kõrgusel Low’s Peak vallutada. Olenevalt grupi suurusest küündivad siin hinnad 2000 MYR-ni. Meie kaheinimeseline grupp ei oleks siin parim variant olnud.
      Rahvuspargi külastus ja seal matkamine on tõepoolest kordades odavam kui tipus käimine.
      http://www.mountkinabalu.com leiab siis täpsemat infot.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *