Skip to content

Flying over a giant broccoli

Eelmisel korral kirjutasin, et oleme valmistumas matkaks Gunung Mulu rahvuspargis. Valmistumine tähendas peamiselt toidu varumist, mida oleks mõistlik vihmametsa kaasa võtta. Toidupoe leidmine Kota Kinabalus oli üsna keeruline, sest ühtegi ühtegi karjuvat Selveri-laadset silti ei leidnud. Kui lõpuks Lonely Planeti ja kohalike juhiste järgi kohale jõudsime, ei avaldanud ka valik muljet: üks pakk kiirnuudleid teise järel, konserv konservi otsas. Õnneks leidsin suure vaevaga sealt ka kuuspaki õunu. Tegime parima võimaliku valiku, lisasime toidumoonaga oma seljakottidele kaks kilo ja oligi aeg minna.

Lisan siia hoopis pildid kohalikust värskest kalavalikust, sest ilmselt konservide vaatamine nii huvitav pole.

Nii värske, et elus veel. Jalgadest saad aru, et sipleb.
“This is the Michael Jackson fish – black and white”

Gunung Mulu rahvusparki, mis asub Sarawaki regioonis Borneo saarel, saab kahte moodi. Esimene võimalus on matkata 2 päeva ja 1 öö Mulusse lähedalasuvast külakesest, kuhu ei ole ka mitte lihtne pääseda. Lisaks tuleb organiseerida paat, mis sind üle jõe viib ja soovituslik on ka giid leida. Teine ning odavam (lennupilet on ~25€) ja lihtsam viis on lennata Mulusse, mida me ka tegime. Kota Kinabalust vahepeatusega Miris lendab Mulusse umbes 1,5 tundi ning viimane ots Mirist Mulusse kestab vaid 30 minutit.

Mulu lennuväli

Pean ütlema, et pärast Miris hetkeks maandumist ja Mulusse suunduvate reisijate peale korjamist valdas mind väga suur põnevus. Ma tundsin, et olen päris Indiana Jonesidega ühes lennukis! Matkasaapad jalas, khakivärvi pluusid ja seljakott seljas – kõik reisijad olid lihtsalt nii ehedad. Jäin siis põnevusega edasist ootama, mida ei tulnud kaua teha. Sihtpunkti lähenedes avanes lennukiaknast vaade justkui oleksime üle hiigelsuure brokoli lendamas. Täpselt selline nägigi maastik all välja – väikesed rohelised kobarad kõrgumas üksteise kõrval. Ootusärevus kasvas veelgi.

Gunung Mulu rahvuspark asub lennujaamast 1,4 km kaugusel ja sinna saab bussiga või üksiküritajate abiga, kes 5 MYR eest turiste parki sõidutavad. Järgmisks päevaks plaanid tehtud, otsustasime minna vihmametsaga tutvust tegema. Pean ütlema rajale minnes tekkis otsekohe väga kodune tunne, olime täpselt õiges kohas. Lisaks, ma ei suutnud ikka veel uskuda, et kas tõesti vihmamets?! Geograafiatunnis tundus vihmamets ikka koduse leht- ja okaspuumetsa kõrval jube kauge teema. Igatahes, jalutuskäik vihmametsas oli tõeliselt kihvt, see on täielik roheluse oaas! Uskumatult lopsakas taimestik, kõdunenud lehtede hõng ja loomade hääled ning kiired liigutused. Natuke olid need lõhnad ja niiske, lämbe keskkond ka tuttavad, midagi sarnast olen ka varem kogenud. Mõtle ühele palavale suvepäevale Eestis, temperatuur on umbes 30 kraadi ning pärastlõunal läheb eriti umbseks, algab äikesetorm ja mõnikümmend minutit sajab sooja vihma. Vihma lõppedes on ümberringi soe ja aurav. Umbes nii võiks seda kõike kirjeldada.

Puutüve peal üks eelajaloolise väljanägemisega loomake. Leiad üles?
Sellist vist kodust ei leia

Õhtu naelaks aga kujunesid nahkhiired. Gunung Mulu rahvuspargis asub Deer Cave, mis on koduks umbes 2-3 miljonile nahkhiirele. Lisaks elab koopas 12 eri liiki nahkhiiri – nii palju eri liike üheski muus koopas koos ei ela. Igal õhtul kell 4-6 vahel lendavad nahkhiired sellest koopast välja õhtusöögile ning see on eriti ootamatu ja ahhetamapanev vaatepilt. Koopasuust välja lendavad nahkhiired meenutavad sumisevat mesilasparve ning pöörlevad õhus nagu peenike suitsuvine. Arvasin et ega rohkem kui 4-5 nahkhiireparve sealt koopast välja ei lenda, kuid eksisin. Kaotasin 5 juures järje ning sumisevad nahkhiireparvi lendas koopast jätkuvalt välja.

Järjekordne nahkhiirepilv

Suurim väljakutse on aga veel ees – järgmised 2 ööd veedame džunglis.

Be First to Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *