Skip to content

The Pinnacles Trek

“The Pinnacles Climb is a very physically challenging, high risk, adventure activity”, seisab Pinnacles trekki tutvustava brošüüri esimeses reas. Ega vist väga rohkem ei olnudki vaja, et meid sellele matkale meelitada. Nagu hiljem selgus, siis kirjeldustega ei liialdatud.

Gunung Mulu rahvuspargis jagub tegevust kõigile: loodusnautlejad saavad valida erinevate lühimatkade vahel ning kirglikumad matkahuvilised võivad end proovile panna Gunung Mulu mäetippu vallutades või Pinnacles trekil. Mäetippu jõudmiseks kulub 3 ööd ja 4 päeva ning matkajal tuleb kaasa võtta köögitarvikud ja toit, vesi! , magamiskott, matt. Pinnacles trek kestab 2 ööd ja 3 päeva. Kodulehel www.mulupark.com on kõigi pargi poolt pakutavate tegevuste kohta väga head ülevaatlikud kirjeldused. Matku on võimalik broneerida otse pargi kaudu või erinevate turismifirmade vahendusel, viimasel juhul on kogumaksumus küll kallim, kuid hinna sees on rahvuspargitasu, toit ja kohalik giid, kes toimib ühtlasi kokana! Me broneerisime oma matka pargi kaudu, pidime seega oma toidu seljas kohale kandma. Õhtusöögiks mõeldud kohalikud purgitoidud ei suutnud aga gastronoomiliselt millegi heaga üllatada ja uuesti valides, kaaluksime kohaliku giidi-koka võtmist.

Matk algas 9.15 rahvuspargist, kus meie 8-liikmeline grupp jaotati kahte longboati ja osavad kohalikud paadimehed viisid meid mööda jõge üles karstikoobasteni (Cave of the Winds ja Clearwater Cave). Koobaste osa trekist oli giidiga ja saime teada, et maaalune koobaste süsteem on kuni 107km pikkune, mis tähendab, et tegemist on ühe suurima, kui just mitte kõige suurema koobastesüsteemiga maailmas.

Stalaktiidid ja stalagmiidid ning sambad koobastes. Taamal meie grupi liikmed, annab aimu koobaste suurusest.

Koopad nähtud, sõidutati meid umbes 35 minutit jõge mööda üles, kus pealtnäha täiesti suvalises kohas meid paat seisma jäi ning meid seljakottidega uuesti maha kupatati. Olime Kuala Litutis, kust edasi tuli läbida 9km džunglirada Camp 5ni. Rada oli väga hästi märgistatud ja tasasel maal, nii et selle läbisime ilma giidita. Kuumus, niiskus ja 3 päeva toidu-ja veevarud seljakotis, võtsid küll higimulli otsaette.

Kuala Litut – meie sadam?!?

Vihmametsas matkates tuleb aga arvestada ka kaanidega, kelle varitsuse ohvriks sattusime kui esmalt peenikest musta kaan Riina põlveõndla suunas liikumas oli, seejärel korjas Taaniel enda saapalt 2 tükki. Panime pikad püksid ja kaanisokid jalga ja lisasime igaks juhuks natuke kiirust.

Lovely leech

Camp 5 jõudes ootas meid aga ees tõeline kosutus kohalike ‘poolis’,  mis kujutas endast jahedat, puhast mägijõge kus oli kõrgem aste ja sealt alla voolav vesi meenutas midagi veepargi survevee basseini taolist.

Camp 5 kujutab endast brittide poolt piirkonna uurimiseks loodud džunglilaagrit, kus on varjualune mattidega, peamised söögitegemisvahendid ja gaasigeneraatoriga elekter. Gaasi peavad kohalikud mööda jõge teatud punktist käsitsi üles vedama, kuna paadiga liiklemiseks on vesi Camp 5 juures liiga madal.

Järgmisel hommikul kell 6.30 alustasime 8-liikmelise grupiga tõusu Pinnacles’ide poole. Olgugi et kogu matk on kõigest 2,4km pikkune, tõuseb see 1,2km ja treki viimane osa on vertikaalne, kuhu on ronimiseks lisatud 17 redelit. Ronimisel saatsid meid 2 giidi, üks grupi ees ja teine taga. Ilma giidita ei ole Pinnacles’ide ronimine lubatud. Matka esimesed 300 meetrit kulgevad tasasel maal ning varasel hommikul oli üsna suureks üllatuseks kui pärast nõnda lühikest jalutamist hakkasime ainult ülespoole ronima. Alguses mõtlesime, et kindlasti tulevad varsti serpentiinid ja nii järsk tõus lõpuni olla ei saa, aga olgu juba ette öeldud, et järsk ronimine kestis kuni sihtpunkti jõudmiseni. 900 meetri peal on esimene checkpoint, kuhu tuleb jõuda 1 tunniga. Jõudsime sinna umbes 50 minutiga, kuid grupp oli selleks hetkeks kahanenud 2 inimese võrra, kelle jaoks oli pingutus liiga suur. Lõpu poole läks ronimine küll natuke kergemaks, kuna õhk oli üleval veidi jahedam. Kolm tundi hiljem jõudsime pärale ning vaates kahtlema ei pidanud.

Mount Api is a limestone mountain located in Gunung Mulu National Park in Sarawak, Malaysia. Mount Api is famous for its striking limestone karst formations, commonly called “the pinnacles”. Rainwater picks up carbon dioxide from the air and as it percolates through the soil, which turns into a weak acid. This slowly dissolves out the limestone. Niisiis tegemist on jätkuva keemilise protsessiga, mis selliseid struktuure moodustab. Vihma sajab ju pea iga päev.
Umbes 30 minutit saime nautida vaadet enne kui pilved moodustuma hakkasid

Pilves

Tipus näitas üks giididest meile rohelist, peenikest madu, kes oli ennast põõsaokste sisse peitnud ja terve meie observeerimise aja liikumatult okste sees ‘hõljus’. Küsimusele, kas madu on mürgine, vastas giid, et half and half ehk hammustus võib tõsta palaviku ja külmetuselaadse haiguse, kuid ei ole eluohtlik.

Master of camouflage

Laskumine oli meie jaoks isegi kergem ning kestis 2,5 tundi. Laskumist võiks pidada ehk ohtlikumakski kui tõusu, sest vihmametsas on niiske, kivid libedad ja puurjuured ümberringi. Kuidagi õnnestus see meil aga ühtlase tempoga üsna kiirelt läbida, pikke puhkepause ei pidanud, sest vastasel juhul oleksid vist uuesti liikumaminek väga raske olnud.

Tegemist oli kõige raskema matkaga, mida kunagi teinud oleme, kuid sellegipoolest jäime väga rahule ja seiklushimulistele ning hes füüsilises vormis inimestele julgeme soovitada küll.

Kohalik maiustus, mille paadimees puu otsast korjas ja meile proovimiseks ulatas. Ise poleks sellist osanud otsida, aga Bear Grylls oleks üles leidnud küll.
Back to the headquarters!

Aga nüüd…. tagasi tsivilisatsiooni!

Be First to Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *