Skip to content

Oodatud ja ootamatu Myanmar

Myanmar on ainulaadne – seelikutes mehed, laiad veripunaste suudega naeratused ning thanakha-ga meigitud naised. Moderniseerumine, mis on alles lapsekingades, jätab veel aega kogeda Myanmari igapäeva just nii kultuuritruult nagu see on. See on kõige autentsem riik, kuhu kunagi sattunud olen.

Myanmari avastamist alustasin üksi ning kuigi ma ei olnud selleks kohe üldse mitte valmis, siis tagasiulatuvalt võin öelda, et reisikaaslaste leidmine on üsna lihtne ning üksinda reisimine ise on suurepärane kogemus.

Lennujaamast sain kohe 8000 kyatti (~5,55€) maksva takso peale, et hostelisse sõita. Tee kulges üksikute küsimuste saatel mu päritolu kohta ning Myanmari räpplaulu kuulates, mille ‘put your hands up’ refrääniosa mulle küll arusaadav oli. Hostelisse, mis kusjuures oli reitingu järgi linna parim, jõudmine oli küll ainulaadne. Nii kui taksost välja astusin, jooksis rott üle tänava ja pidin ise vaatama, et jalge ees lebavale kalapeale otsa ei astuks. See kõik tegi mind ainult uudishimulikumaks edasise suhtes.

Mehed seelikutes ehk longyi kandmine on traditsioon, mille juured on ikka veel väga sügaval. Olgugi et pea kõigil on nutitelefonid käes on longyi jätkuvalt populaarne ka noorte seas. Esmapilgul meenutab longyi küll pidžaamat, kui oma kogemuse põhjal võin öelda, et lõpuks harjub selle kostüümi nägemisega nii ära, et püksid meeste jalas tunduvad kuidagi kohatud.

Thanakha on Myanmaris laialdaselt levinud puu koorest, tüvest või juurtest vee abil saadud pasta, mida naised meigina kasutavad ning mis ka hästi päikese eest kaitseb. Puuliike, mida pasta valmistamiseks kasutatakse, on mitmeid.

Kivist alus, millel ‘pasta’ valmib

Esimese päeva veetsin Yangonis linna põhivaatamisväärsustega tutvudes, üks neist oli budismi pühamu Shwedagon Paya. Suurema osa ajast veetsingi eelnimetatu ja veel kahe templi vahel jalutades ja siis puhates ning inimesi jälgides. Nii nagu mina kohalikke jälgisin ja neid salaja pildistada püüdsin, jälgisid kohalikud ka mind suure huviga ning fotografeerisid avalikult või vähem avalikult. Sattusin üksi jalutades korduvalt noorte tüdrukute piiramisrõngasse, kes minuga pilti teha tahtsid ning tean ka, et kellegi mobiilikaamerasse suutsin suure lahtise suuga väsimusest haigutada. Seda viimast pilti tahaks ise ka näha. Jalga puhates tuldi väikeste ajavahemike järel mu kõrvale ja uuriti kes ma olen ja kust tulen… ‘Is it really a country?’ ei olnud sugugi mitte harv küsimus, millele vastata. Mis mu tõmbenumbriks oli, seda ma ei tea. Võib-olla tundus kummaline, et ma olin üksi, võib-olla see, et olin peajagu kohalikest pikem või hoopiski hele juuksevärv. Kõikvõimalikud guidebookid muidugi ütlevad ka, et Myanmaris on inimesed sõbralikud ja tulevad sinuga vestlema huvist ja soovist inglise keelt praktiseerida. Sellest hoolimata suhtusin siiski kerge skepsisega neisse vestlustesse.

 


Nagu juba mainitud, siis ei olnud ma üldse valmis üksinda reisimiseks ja oleksin hea meelega oma päeva kellegagi jaganud. Õnneks ei pidanud ma kaua ootama, sest juba teisel päeval leidisin reisikaaslase, kellega jõud ühendasime ning lõpuks seltskonda päev-päevalt paisutasime.

Tuuritasime uue reisikaaslasega vana ja koliseva rongiga 3 tundi ümber linna, jälgides inimesi ja liikuvat “turgu” rongis. See sõit ehk Yangon Circle Line ongi reis kohaliku eluga tutvumiseks, mingeid suurepäraseid vaateid rongiaknast oodata ei ole mõtet, sest see mis sõidu eriliseks teeb, toimubki vagunites. 3 tundi võib tunduda küll pikk aeg – mulle meenusid kohe need lõputud 2,5 tunnised bussisõidud Tartu-Tallinn liinil – kuid hea kaaslasega jutustades ja vagunites toimuvat jälgides ei pane tähelegi kui sõit peaaegu läbi on.

 

Be First to Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *