Skip to content

Chin külades külas tätoveeritud nägudega naistel

Rakhine osariik, kuhu ma oma nelja uue reisikaaslasega sõitsin, asub Myanmari lääneosas. Rahvusvahelist tähelepanu ei ole osariigile aga mitte tätoveeritud nägudega naised ja Mrauk U templid toonud, vaid hoopis umbes miljonipealine moslemivähemus budistlikus riigis, kes üsna Bangladeshi piiri ääres pesitseb. Moslemivähemus, keda ka Rohingya nime all tuntakse, ei ole aktsepteeritud ei Myanmari ega Bangladeshi poolt. Huvi korral leiab head infot The Guardiani kodulehelt.

Chin külad on tegelikult samuti üsna vastuoluline koht, sest turistid, kes selle vaevarikka ligi 20-tunnise bussisõidu mööda serpentiine ette võtavad, lähevad ju küladesse viimaseid elusolevaid 80-aastaseid tätoveeritud nägudega naisi vaatama. Külla saabudes rivistuvad naised turistikamba ette, mis tekitab ebameeldiva inimloomaaia tunde. Naised küll tervitavad kättpidi ja pakuvad banaani, kuid see kõik jääb edaloomulikuks. Väikese külakese jalutustänavale on riputatud hulgaliselt kirevaid salle, mida siis vaikselt ja järjest intensiivsemalt külalistele müüma hakatakse. Lisaks oodatakse, et turist on mõelnud küla arvukate laste peale ning taskud kommi täis pakkinud, et sealt siis head ja paremat lastele jagada. Lapsi on külades palju, sest arstiabist kauge paigana on ilmselt loomulik kadu samuti suur.

Tüdrukute nägusid hakati tätoveerima seitsmeaastaselt ja kogu protsess kestis ligi nädal aega. Tätoveering oli kaitsemeetod – naisi taheti koledamaks teha, et naaberhõimude mehed neid varastama ei tuleks. Tätoveeringu muster on kõigil naistel sama. Naiste nägude tätoveerimine keelati valitsuse poolt kuuekümnendatel ja kui giidi abiga uurisime, külanaiste suhtumist näo tätoveerimisse, siis ega seda protseduuri väga taga ei igatseta. Küll aga ollakse rahul nende veel elusolevate memmedega, kelle abil kõndivaid rahakotte ligi meelitatakse.

Kindlasti on mõned kuulnud Põhja-Tais elavatest ebaloomulikult pikkade kaeladega naistest (Kayani hõim), kelle juurde turiste kordades rohkem sõidutatakse kui Chin küladesse. Logistiliselt on sinna pääsemine tõesti kergem. Chin külasid ja seal elavaid naisi tuleb meie giidi sõnul ja andmetel vaatama umbes 5000 inimest aastas. Tõepoolest, Mrauk U [mjau] ehk küla, mis on Rakhine osariigi keskus, on väike ning palju võõramaalasi seal ei näe. Need, kes lõpuks küladesse jõuavad, on pikalt bussiga loksunud, autokastis olematut teed mööda jõeni sõitnud ja sealt kurdistava kahetunnise paadisõidu üle elanud. Kõrvatropid on üsna hea mõte!

The girl in the middle!

Rohkem kui tätoveeritud nägudega naised, meeldisid mulle külad ise, mis olid nii kauged ja võõrad sellest, kuidas me täna elame. Ei mingeid telefone (giidi sõnul keegi oli kunagi mobiili ostnud, aga kuna tal ei olnud kellelegi helistada, siis osutus see üsna kasutuks), telekaid, arvuteid. Elatakse tõstetud bambushüttides, mille alakorrust asustavad loomad.

Mrauk U-sse sõitmine oli üsna õudne (tagantjärgi võin öelda, et hullem oli veel ees. Nepaalis on teed pea olematud!), läksime ööbussiga ja sõit kestis 17 tundi mööda mägiteed, mis tähendab serpentiine ja kuristikke, mida me pimedas ei näinud, kuid mis päevavalguses tagasiteel üsna hirmutavad olid. Rääkimata sellest pidevast iiveldusest, mida 22-tunnine tagasisõit kogu komplektiga – lõhnad, olematu tee ja palavus – tekitas.

 

 

3 Comments

  1. Eeva Eeva

    Väga huvitavalt kirjutad, Riina. 🙂

    • reisirebane reisirebane

      Aitäh, Eeva 🙂

  2. Kristi Kristi

    Aitäh jagamast! Väga huvitav!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *