Skip to content

Kuidas ma Nepaalis jumalannaga kohtusin

Jalutasin mööda keskaegsete majadega ääristatud Patani tänavaid kui sain tulikuuma vihje: Nepaali neitsijumalanna ehk kumari on kuskil lähedalasuvas templis oma õnnistusi jagamas. Asusin hoogsal sammul ettenäidatud teed mööda jumalanna poole astuma.

Kumari (Nepaali keeles ‘neitsi’) on Nepaalis nii hindude kui ka budistide poolt austatud tütarlaps, kes valitakse jumalanna ametit pidama läbi mitmete ülispetsiifiliste füüsiliste ja võib ka öelda vaimsete kriteeriumite. Tüdruk peab olema täiesti terve, tema nahk sile ja armideta. Lisaks peavad tütarlapse ripsmed olema nagu lehmal ehk pikad ja tihedad; reied nagu kitsel; hääl pehme ja selge nagu pardil, kui nimetada vaid mõnda poeetilist kriteeriumi. Valikuprotsessi ajal enamasti alla kuueaastane tütarlaps peab olema ka kartmatu. Selle tõestamiseks jäetakse ta ööseks üksi pühvli-ja kitsepeadega ‘kaunistatud’ ruumi. Kui viimane katse on edukalt läbitud, saab temast järgmine elav jumalanna. Elava jumalanna staatus kestab kuni neiu esimese menstruatsioonini, pärast mida, tavalise tüdrukuna, jätkab ta haridusteed ja loodetavasti abiellub. Eks-kumarit saadab elu lõpuni Nepaali valitsuse poolt tagatud igakuine pisike rahaline toetus.

Leidsin kahe suure lõviga ääristatud templi sissekäigu Patanis Mangal Bazar road’il. Astusin templihoovi tühjusesse ja silmasin vasakut kätt olevat silti, mis juhatas väikesest uksest sisse, trepist üles jumalanna juurde. Kuskilt ilmus ka üks meesterahvas, kes mind “yes-yes please come, but remove your shoes” saatel kaasa kutsus. Ronisime kitsast trepist üles ruumi, kus nooruke, 9-aastane jumalanna oma troonil istus. Meesterahva juhendamisel istusin õnnistamiseks kumari ette maha ning ta surus mu otsaette samasuguse punase savija massi nagu tal endalgi. See siis oligi kogu püha protsess – kiire ja korralik. Kohe nagu lahkuda ei tahtnud… Hakkasin siis hoopis selle meesterahvaga ‘troonisaalis’ kumarit vaadates vestlema.

Meesterahvas, kellega vestlesin, oli kumari isa, kes nüüd täiskohaga oma jumalanna staatuses tütre hooldamisele on pühendunud. Kuna kumari jalad ei tohi maad puudutada, siis tõenäoliselt kannab isa teda majasiseselt igale poole. Ka troonil istudes olid kumari jalad, et mitte maad puudutada, metallist taldrikul natukeses vees ligunemas. Isaga vesteldes sain teada, et kumari ei tohi oma tööpostil kellegagi rääkida. Peale selle, et ta rääkida ei tohi, oli ta minu meelest üsna emotsioonitu ka. Jumalanna töö ehk troonil istumine ja kummardajate vastuvõtmine kestab 9-16ni. Pärast seda tulevad eraõpetajad ning algavad koolitunnid, kus jumalanna ka inglise keelt õpib – ilmselt sai ta midagi minu ja oma isa vahelisest vestlusest aru. Kumaril on lubatud templist, kus ta elab, lahkuda vaid religioossetel tähtpäevadel, kus jumalanna kohalolek on keskne (üks selline oli kohe järgmisel päeval toimumas, kajuks vaatama ei jõua enam minna).

Troon ja ruum, kus kumari istus ja külalisi vastu võttis, jäi kaugele sellest mida oleksin oodanud. Nepaalile omaselt oli kõik kuidagi päevinäinud ja karjus suurpuhastuse järele. Näiteks kas või sein jumalanna paremal käel – tõenäoliselt selle taustal küll kedagi mõrvatud ei ole, kuid üsna selles suunas kujutlusvõime viib küll.

Jumalanna nähtud, õnnistus saadud, kergendasin kukrut ja läksin uuesti Patani tänavatele jalutama.

Inimõiguste aktivistid on elava jumalanna traditsiooni vastu ka protestinud, öeldes et tegemist on laste väärkohtlemisega ning negatiivse mõjuga tüdrukute haridusele ja edasisele toimetulekule elus. 2008 otsustas kohus Nepaalis, et tegemist on kultuuriliselt ja religioosselt tähtsa traditsiooniga, mis peab püsima jääma. Nepaalis on hetkel 10 kumarit. 

Be First to Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *