Skip to content

Chitwani rahvuspargis ninasarvikute eest puu otsa põgenedes…

800 kilomeetrit pikk ja 200 kilomeetrit lai Nepaal on imeline riik – põhjas asuvad maailma kõrgeimad mäetipud ning lõunas peidavad end inimsilma eest ninasarvikud, tiigrid, metsikud elevandid ja paljud muud loomad. Käsi püsti, kes teadis et Nepaalis elavad ninasarvikud!

Lõuna-Nepaalis asuvasse Chitwani rahvusparki jõudmiseks tuleb üle elada oksendamist stimuleeriv umbes 8-tunnine bussisõit. Tee, millel buss vaikselt rahvuspargi poole kulgeb, muutub Kathmandust kaugemale veeredes meeter-meetrilt üha auklikumaks ja tolmusemaks, mistõttu on lõpuks kohale jõudes olemine üsna väsinud. Mõtlesime, et taastume sellest metsikust sõidust ühe päeva, enne kui dźunglimatkale lähme. Millega me aga arvestada ei osanud, oli see, et Sauraha (linnake, mis on sisenemiskoht Chitwani rahvusparki) kostitab meid lahkelt “toidumürgitusega”. Veetsime niisiis oma esimese öö kordamööda vetsupotti kallistades ja leppisime kokku, et edaspidi ei ole hea mõte süüa õhtusööki restoranis, kus “kokk on dźunglisse läinud” ning kelner peab ise süüa valmistama. Lisandus 2 päeva taastumiseks…

Ninasarvikubeebi emaga jõge ületamas. Täielik National Geographic moment mu jaoks. Need kollakad rohulibled taamal on pikemad kui näiteks täiskasvanud meesterahvas, seega sa ei tea kunagi, kes su kõrval rohu sees võib jalutada.
Chitwani rahvuspark on kindlasti ornitoloogide unelm

Haavad ravitud, olime toiduga ettevaatlikumad (tagantjärgi tarkus ütleb, et mina tegelikult ei olnud – Annapurna Treki esimene päev möödus vetsupoti puudumisel raja kõrval öökides) ning otsustasime, et 3-päevane dźunglimatk annab meile hea võimaluse näha võimalikult palju wildlife’i. Selleks, et rahvuspargis ringi tatsata on vaja vähemalt kahte giidi, kellest üks peaks kõndima grupi ees ning teine grupi taga. Giidide ülesandeks on kaitsta külalisi loomade võimalike rünnakute eest.

Oh dear, there were so many deer. Moment, kus ma mõistsin, et mul puudub piisavalt võimas suumobjektiiv.
Krokodille näeb rahvuspargis nii palju, et lõpuks suhtud neisse nagu kassi või koera, keda oled igapäevaselt harjunud nägema.

Meie tee dźunglisse algas kanuuga mööda jõge sõites, ühelt kaldalt teisele silmi pöörates ja loomi oma naturaalses keskkonnas jälgides, kuniks giid palus ühel hetkel peatuse teha. Nimelt oli ta kuskil kõrges rohus ninasarvikut märganud. Paat kaldasse tüüritud, asusime giidi järel ninasarviku suunas kõndima, kuni ka meie lõpuks teda rohu sees liigutamas ja söömas nägime. Ninasarvik meid ei märganud ja nosis vaikselt edasi, sammhaaval siiski meile lähenedes. Mingil momendil jõudis ta giidide meelest aga liiga lähedale, sest meil paluti puu otsa ronida, kuhu me ka, päästevestid seljas, ninasarviku eest peitu jõudsime.

Ninasarvikud on üsna agressiivsed loomad, keda looduses kohata ning kuigi nad hästi ei näe, siis kompenseerivad nad selle haistmise, kuulmise ning väledate jalgadega. Ära joosta nende eest ei ole mõtet, mõistlikum on hoopis ronida puu otsa ja seal ohu möödumist oodata, saime giididelt teada.

Meie esimene ehmatus ninasarvikuga nii lähedalt kohtudes ei jäänud sel päeval aga viimaseks, sest lõunasel jalutuskäigul oleksime peaaegu magavale sarvikule otsa kõndinud. Nimelt armastavad ninasarvikud päeva kõige kuumemal ajal pikutada ja õnneks on nende äratamine üsna raske. Pääsesime kerge ehmatusega.

Püüton

Kuigi lootsime Chitwani rahvuspargis ehk kõige enam tiigrit näha, jäime temast siiski ilma. Kahte jões vanni võtvat tiigrit nägid kohalikud kalamehed, meie olime õnnetuseks natuke liiga kaugel kohast, kus neid binokliga näha oleks võinud. Selle asemel kostitas rahvuspark aga meid hoopis metsiku elevandi nägemisega, kellele kohalikud inimesed ka nime on pannud. Metsiku elevandiga lähedalt kohtumine lõppeb ilmselt surmaga, suur loomamürakas lihtsalt astub oma ohvri surnuks ja rebib londiga jäsemed küljest. Kahjuks oli nii läinud mõne kohaliku elaniku ja ka sõduriga Chitwani pargi aladel. Õnneks olime metsikut elevanti silmates ohutus kauguses ja jälgisime teda suumobjektiivi ning binokli vahendusel.

Kaslased ei tahtnud end üldse näidata, jätsid vaid värskeid käpajälgi endast maha. Need kuuluvad leopradile.
Great hornbill

Haruldasem kui tiiger pidi olema aga see ülal oleval pildil lendav linnuke. Uskuge või mitte, tema lendamist on kuulda.

Chitwani rahvuspark on külastamist väärt, loomi näeb oma loomulikus keskkonnas tegutsemas ning vahepeal tuleb ka nende eest peitu pugeda. Meie nägime lugematul arvul erinevaid linde, sealhulgas paabulindu ja ka ohustatud great hornbilli, ninasarvikuid (esimesel päeval umbes >10), arvukalt krokodille, metsikut elevanti, hirvi, pühvleid, metsikuid sigu. Nägemata jäid leopard, tiiger ja huulkaru.

Be First to Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *