Skip to content

Euroopa kõrgeim tipp ehk jalutuskäik Elbrusele

Euroopa kõrgeim tipp Elbrus asub Venemaal Kaukasuse mäestikus ja kuigi selle kõrgus 5642 meetrit võib tunduda esialgu hirmuäratav, on tegemist väga ligipääsetava mäega. Nii näiteks võib oma jalavaeva kergendada tõstukitega 3200 meetri või saanidega kuni 4800 meetri kõrgusele sõites. Tundub nagu ühe nädalavahetuse ettevõtmine? Tegelikult see kõik nii lihtne ei ole.

Aklimatisatsioonimatka algus. Taustal Elbrus, mis on tegelikult väljasurnud vulkaan. Vasakpoolne tipp on 5642m, parempoolne 5622m

Mõte Elbrusele minna sai alguse siis, kui Nepaalist tagasi jõudsin. Mägede vahel jalutades hakkasid mäetipud mind hoopis rohkem huvitama ja soov senisest kõrgpunktist 5300 meetri kõrgusel veel kõrgemale jõuda hakkas ka seest närima. Aprillis olid aga Nipernaadi ja muud sarnased seiklusmatkajate grupid juba täis, kui siis kõikvõimas Facebook pakkus nagu tellitult veel ühe võimaluse. Haarasime kinni.

Aklimatisatsioonimatk, pilt laenatud Liinalt. Poleks arvanudki, et paari tunni pärast oksendame kordamööda mäestikuhaiguse tõttu. Damn you, AMS!

Elbruse jalamile jõudmiseks tuleb lennata Venemaale Mineralnõje Vodõ linna, sealt ootab ees umbes kolmetunnine või pikem sõit Terskoli külla, mis ise asub umbes 2000 meetri kõrgusel merepinnast. Meie kuueliikmeline grupp mahtus kahe päevinäinud auto peale, mis meid pimedaks Terskoli kohale viisid. Sõit ise on ka paras elamus, alustades autode väljanägemisest, turvavööde mittekasutamisest, teel kõndivatest ja õnnetustesse jõudvatest lehmadest kuni peaaegu magava jäävate autojuhtideni välja.

Aklimatisatsioonimatk Tśegeti mäele

Oma esimesel päeval Terskolis tegime ka esimese aklimatisatsioonimatka Tśegeti mäele, mille tipp on 3475 meetri kõrgusel. Järgmisel päeval sõitsime juba tõstukitega Elbrusele umbes 3200 meetri kõrgusele, kust edasi viis saan meid 3800 meetri kõrgusele. Seal pidime ka ööbima. Minult on küsitud, kas tõstukitega ülesminek ja saani kasutamine on mäe ronimise aspektist õige ja aus. Selle üle võib tõepoolest arutleda ja vingemad võivad tõesti Azaust, kust tõstukid üles sõidavad, ka üles vantsida ja neid inimesi isegi oli. Mõttekoht on aga see, kui mõnus ja pikas perspektiivis meeldejääv on mälestus mööda tuhamäge üles kõndimisest kogu varustusega 60-80 liitrises seljakotis 30-kraadises kuumuses (jah, seal all on palav) samal ajal vaikselt dehüdreerudes…

Sõnastik. Aklimatiseerumine tähendab harjumuspärastest erinevate kliima- ja keskkonnatingimustega kohanemist, mägedes siis hapnikuvaese keskkonaga harjumist. Aklimatiseerumine on mägedes võtmetähtsusega ja see võtab aega. Liigne kiirustamine ja mäestikuhaiguse sümptomite eiramine võib osutuda eluohtlikuks.

3800 meetri kõrgusel oli meil kõigil tervis hea ja ma ka ise ei oodanud õhtust üllatust, mis kaks inimest meie grupist rööpast välja lõi. Meiie ööbimiskohak oli väga lihtne “hotellilaadne” ehitis, mille pärliks on ilmselt kaunima vaatega kuivkäimla maailmas. Mõni tund pärast aklimatisatsioonimatkalt tagasijõudmist hakkas ühel meist halb ning 10-15 minutit hiljem tundsin ka ise, et midagi ei ole korras. See tähendas seda, et veetsin terve õhtu peavaluga, mida aegajalt saatsid oksendamishood. Olin ikka väga läbi, isegi vesi ei püsinud sees.

Siis kui veel hea oli olla ja jõudu jätkus

Siinkohal võib jälle spekuleerida, kas oleksin pidanud mäestikuhaiguse ennetamiseks hakkama atsetasoolamiidi (kasutatakse aklimatiseerumise soodustamiseks, soovitamine suhteliselt individuaalne) võtma ennatlikult, sest Nepaalis olin ju samas situatsioonis juba olnud ja oleksin võinud arvata, et nii juhtub. Teisalt, Nepaalis oli nii palju tegureid (vähene vedelikutarbimine eelnevalt, õhtusöögi vahelejätmine ja raske seljakott), mis võisid kaasa mängida mäestikuhaiguse kujunemises, et ma ausalt tahtsin iseendaga eksperimenteerida: kas ma tõesti olen kõrguse suhtes nii tundlik või oli Nepaalis juhtunu vaid õnnetu kokkusattumus? I was wrong, nii et järgmisel korral mägedesse minnes alustan kindlasti atsetasoolamiidiga ja kes ikka veel arvavad, et olukord oli liiga ohtlik, siis kui ma ise sama oleksin tundnud, oleksin deksametasooni peale üle läinud. Kokkuvõtteks: teise päeva lõpuks olid kaks arsti mängust väljas.

Kõigile asjast huvitatutele üks hea artikkel mäestikuhaigusest:

https://www.researchgate.net/publication/258037979_Acute_high-altitude_illnesses

Laager 4200 meetri kõrgusel

Järgmisel hommikul olin korras, hakkasin atsetasoolamiidiga oma aklimatiseerumisele kaasa aitama ja õhtul sõitsime saaniga teistele tublidele, kes jala 4200 meetri kõrgusele olid kõndinud, järele (jalgsi ilmselt poleks kuidagi jaksanud). Magasime 4200 meetri kõrgusel telkides ja uskuge või mitte, ei olnud üldse külm. Tuul oli öösel muidugi võimas ja hommikupoole ööd väga magada ei lasknud, aga vähemalt polnud ju külm (kasutasime õhkmadratsit Robensilt, mille hind umbes 50€, magamiskotti Trimm maksimaalselt vist -5 kraadi tingimustes mõeldud, hinnalt umbes 80€ ja RedFox telki, hind 32o€). Hommikune alkimatisatsioonimatk Pastuhhovi kaljudeni, 4800m sujus hästi ning oli esimene alpinismimaiguga ettevõtmine, sest vähemalt minu jalas olid kassid küll esimest korda.

Enne tipupäeva sõitsime tõstukitega tagasi alla, veetsime puhkepäeva Terskolis, sõime, jõime ja panime vaimu valmis viimaseks pingutuseks.

 

Be First to Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *