Skip to content

5642

Reisi kõige raskemaks päevaks kujunes arvatult tipuöö ja -päev. Äratuskell heliseb siis kella ühe või kahe ajal öösel ja olenevalt alguspunktist hakatakse vaikselt mööda mäenõlva külmas ja tuules üles ronima.

Alustasime 4800 meetri kõrguselt, kuhu mäletamist mööda jõudsime kell kolm läbi. Ööbinud olime 3800 meetri kõrgusel kust edasi sõitsime traktoriga (jah, selline suurepärane võimalus on loomulikult raha eest võimalik, umbes 50 eurot oli inimese kohta oli vist) 1000 meetrit ülespoole ning sealt tegelikult alles kõik algas. Vaimselt ja füüsiliselt peaks tipupäeval end väga pikaks pingutuseks valmis panema, kokku kulub 12-16 tundi. Öö on sealjuures külm, tuul ainult puhub ja tuletab iga sekundiga järjest rohkem ja rohkem meelde, kus on sinu riietuses nõrgad kohad. Umbes tund pärast ülespoole ronimist, sain aru, et mu kindad ei kannata kriitikat ja vinged villasokid on ka täiesti kasutud. Ootasin väga soojendavat päikesetõusu.

Päikesetõus ise oli aga täiesti maagiline, külm ja tuul ununesid ka mõneks hetkeks, aga tuletasid end kohe meelde kui ma kindad käest võtsin, et paar pilti teha. Õnneks oli meil taipu võtta kaasa üks lisajope, niisiis heitsin selle veel kuuendaks kihiks peale ja panin kätesoojendused kinnastesse.

Mõned söögi- ja joogipausid välja arvata, jätkasime üles ronimist. Ilm püsis õnneks ilus ja pärast päikesetõusu oli juba palju kergem jätkata. Õhku muidugi liiga palju ei olnud. Lootsin vähemalt kahe künka vahele ehk sadulale jõuda, kust umbes 300 meetrit ülespoole tipp jääbki.

Sadulal tegime väikese peatuse, kinnitasime keha ja jätkasime teed ülespoole. Minu jaoks oligi see viimane ots, mis kindlasti võttis paar-kolm kui mitte rohkem tundi aega, tõeliselt raske. Õhku ei jätkunud mitte üldse, iga samm oli tohutult kurnav. Huvitav missugune oli mu vere hapnikusisaldus? 44oo meetri kõrgusel Nepaalis mõõdeti mul arstipunktis saturatsiooniks 79% (normaalseks peetakse vahemikku 96-100%), mis olevat juba hapnikuvaeses keskkonnaski minuealise kohta liiga vähe. Oma inimkatset jätkates vaarusin kuidagi jalga jala ette tõstes edasi. Mäenõlv oli järsemaks muutunud ja tuul minu arvates tõusnud, istusin iga natukese aja tagant, tõusin ja jätkasin teed kuni lõpuks oli tipp nägemisulatuses. Selleni jõudmiseks tuleb aga läbida jalgpalliväljaku pikkune tasandik, mille lõpus on 5642 meetri kõrgusel tipuküngas. Tasandiku läbisin külg ees, sest tugev tuul lihtsalt ei lubanud teistmoodi kõndida.

Tipus, pildi tegi Liina

Olin viimasena tipus, teistel jätkus õnneks jaksu mind ära oodata ja nii saime oma kohustusliku grupipildi ka tehtud. Euroopa kõrgeim tipp käes, olin rahul, aga väga väsinud.

Pingutuse teine pool oli veel ees – allaminek tõotas kurnatuse tõttu tulla veelgi raskem ning oli jalgadele ränk ja valus. Kavalamad lasid jalgade säästmiseks mäest tagumiku peal alla, mõnel oli kaasas ka istumisalus, mis liuglemisest kindlasti päris nauditava elamuse tegi. Mina nii hästi varustatud ei olnud, kuid lasin umbes 100 või 200 meetrit ka tagumiku peal alla. Pükse rikkus see sõit omajagu, aga kiirendas oluliselt allasaamist ja oli meelelahutuslik ka.

Rookie mistakes, mida kindlasti vältida:

  • Sõrmikud ei ole kõrgmäestiku tingimustes sobilikud (ükskõik kui paksud ja head need olema ei peaks). Mind päästsid Matkaspordist ostetud ühekordsed kätesoojendajad, mida oleksin pidanud ka jalgadel kasutama.
  • There are never enough warm clothes. Varujope oli minu tippujõudmise päästja!

Nii mõnedki küsisid, mis summadega peaks arvestama, kui sarnast asja tahaks teha. Oleneb sellest kui palju varustust on kodus olemas, mida saab kelleltki kaenata ja kui palju pärast hakkad ostetud kraami kasutama. Kui asjad kasutust ei leia, saab need muidugi maha müüa.

  • Reis (lennupiletid, organiseerimine ja ööbimised) 850€
  • Kohapeal kulus umbes 280€ (toit, tõstukipiletid, suurepärane traktor ad 4800m ja muud)
  • Varustus, mida varem ei olnud 500€ (Matkamaailm tuleb vastu ja teeb suurema ostu korral soodustuse) ja mis on juba kasutust leidnud

Kas seda kõike saaks ka ise organiseerida või peab kindlasti organiseeritud grupiga minema?

  • Üks alpinismikogemusega inimene kulub ikka ära. Teelt muidugi ilusa ilmaga eksida ei saa (va lumetormis), aga kui varem sarnaseid asju teinud ei ole, on mõistlik ikka asjatundjaga koos minna.

Elbrus on algajate mägi ja sobib ideaalselt alpinismiga alustajale. Mõned teadmised mäestikuhaigusest võiks kodust kaasa pakkida, et oleks julgem ja turvalisem.

Be First to Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *